1923. aasta 3. oktoobril oldi siiski nii kaugel, et ülemistel korrustel sai tööd alustada. Õppenõukogu otsusega hakati seda päeva tähistama kooli sünnipäevana. Aasta lõpuks võeti maja ametlikult vastu. Avaaktus oli ülemaaliselt tähtis sündmus. Sellest annab tunnistust kutsutud külaliste rohkus. Kohal olid eesti avaliku elu tegelased ning väliskülalised USA-st, Ungarist ja mujalt.

Uueks direktoriks sai kool Ernst Martinsoni (aastast 1935 Enn Murdmaa), väga edumeelse ja aktiivse mehe. Kui uue maja katuse alla liideti kaks vana kooli: Tallinna Linna 21. ja 26. Algkool, siis tema oli see, kes moodustas neist kahest ühise kollektiivi. Kooli ammused vilistlased mäletavad üllatavalt hästi koolielu ja õpetajaid. Nagu ühest suust räägivad nad kooli heast korrast ja nõudlikkusest, samas aga ka väga heatahtlikust suhtumisest õpilastesse. Direktoril oli kombeks vembumehi enda juurde koju kutsuda, rääkida maast ja ilmast ning nagu muuseas halvast teost.

21. Algkooli maine kasvas, kool muutus omanäoliseks ja tuntuks üle kogu Eesti. Muuhulgas tegi kool endale nime ka muusikakasvatuses. Õpetaja Riho Päts organiseeris lühikese ajaga suure laulukoori ja vilepilliorkestri. Tegutses ka kooliteater õpetaja M. Suigu juhatusel. Lavastati näidendeid nagu “Sõnajalaõis”, “Neetud talu” jt. Aktiivne ja laiahaardeline oli koolis Punase Risti Seltsi tegevus. Sidemeid omati ka mitme välisriigi punaristlastega.

Tallinna 21. Algkoolis õppisid peamiselt kehvema elujärjega töölisperede lapsed. E. Murdmaa mälestustes on kirjas koolijuhti sügavalt liigutanud seik. Kui ta ühes klassis küsinud, kus õpilastele kõige rohkem olla meeldib, saanud ta vastuseks: koolis.